Kuigi nii Google kaart, kui ka GPS hindasid selle teekonna sõiduajaks ~7-8 tundi, tuli arvestada ka pausidega ning söömistega. Ja me startisime ka ikka rohkem keskhommiku paiku, seega oli meil kohe alguses teada, et seda vahemaad sõidame me kaks päeva.
Reisiteekond:
Siin on paras moment kirjutada paar fakti “kiirteede” kohta:
- Väga paljud suured (osariikidevahelised) (kiir)teed, sillad, tunnelid jms on maksulised – konkreetne maksustamise süsteem sõltub. Mõnes kohas antakse sulle tee alguses “pilet”, mille annad teelt maha sõites “kassasse” ja siis öeldakse sulle summa, mis maksta tuleb (see summa on võimalik ka ise “piletilt” arvutada). Sildadel ning tunnelites on tavaliselt kindel taks, mis tuleb “kassas” tasuda kas enne sillale/tunnelisse minekut või vahetult peale sillalt/tunnelist naasmist. Lõuna pool pidavat olema veel sellised maksuautomaadid, kuhu viskad münte sisse, aga neid me ei näinud. Kohalikel, kes rohkem sõidavad, on olemas elektroonsed maksevahendid ja nemad ei peatu “kassas”, vaid sõidavad sealt läbi ning raha läheb automaatselt nende käest ära.
- Maanteelt maha sõitmised on väga konkreetselt märgistatud. Osades osariikides on mahasõidud nummerdatud, osades kannavad nimesid – igal juhul on asi väga konkreetne. Mahasõitude ees on tavaliselt ka suured sildid/juhtnöörid, et millised hotellid ja/või poed mahasõidul leida võib.
Kuna kiirteelt maha sõitmine tähendab rahalist väljaminekut, siis on teede ääres “service area”-d – seal saab süüa, mõningaid asju osta, keha kergendada, tankida ja rekkamehed saavad suures parklas puhata. Selliseid platse on suurte (tasuliste) maanteede ääres iga paarikümne miili tagant. Kusjuures ühe tee ääres on täiesti tavaline, et need näevad välimuselt väga sarnased välja, ainult sisu (söögikohad, poed, tanklad) võivad erineda.
Nagu juba varasemalt öeldud, saime me Niagarasse sõidu jooksul ka päris tugevat vihma näha – kohati sadas ikka nii, et näha polnud eriti midagi ja temperatuur kukkus saju ajal üle 10 kraadi.
Liiklusest veel nii palju – osades osariikides on kohustuslik süüdata tuled kui kojamehed töötavad, osades osariikides peab tuledega sõitma teetööde alas. Ja peaaegu kõikjal on keelatud maanteemaksu “kassast” läbi sõita töötavate kojameestega.
Selle teekonna ööbimiskoha leidmine polnud eriline probleem – ühes teenindusalas võtsime kohalike hotellide kataloogi ja helistasime ning bronnisime ööbimise ära. Edasi oli juba lihtne – GPSile motelli asukoht sisse ja jõudsime ilusti sinna.
Enne Niagara Fallsi jõudmist tegime ühe vahepeatuse, kus sõime ka lõunat – Red Lobster nimelises restoranis. Tuleb ausalt tunnistada: söök oli super ja teenindus tipptasemel!