Esimeste päevade peamine eesmärk oli ajavahega harjumine.
Esimesel hommikul tõusid Mehis, Merle ja Anderon kella 4 paiku ning hakkasid valget ootama. Ja kohe kui vähegi valgeks läks, sulpsasid nad järvevette – vesi oli seal ka öösel päris soe.
Teisel hommikul tõusis Mehis juba 5 ajal ja kolmandal hommikul normaalselt kella 6 paiku. Seega oli ajavahega harjutud ning muu oli juba köömes.
Ega me esimesel päeval seal muud teinudki, kui sulpsatasime järve, käisime poodlemas ning olesklesime niisama. Teisel päeval oli meil juba tõsisem plaan minna lõbustusparki Lake Compounces – see lõbustuspark on selline tüüpiline värk – veepark, karussellid ja muud lõbustused koos; maksad aga sissepääsu eest ja lõbutsed.
Ja ega me rohkem ei saanudki kahjuks tädi Reeda külalislahkust ära kasutada ning kolmandal päeval alustasime juba reisi Niagara joa poole.
Ah jaa – kuna esimese öö sõiduga sai GPS pahaseks, kuna ta voolu ei saanud, siis esimesel päeval tuvastasime, et voolu polnud selles autos kuskilt võimalik saada. Peale kõnet autorendi firmasse ning peale seda, kui neile sai selgitatud, et ise ma autot remonti ei vii, juhatati meid lahkelt lähimasse harukontorisse. Sealne noormees tõdes kurba fakti, et minibussi tal pole ja kapoti avamine on tal töölepinguga keelatud ning soovitas sõita kohalikku keskusse Windsor Lockis. See jäi õnneks Lake Compounce lähedusse ja teisel päeval “põikasime” sinna sisse. Nemad kurtsid ka, et neil vist minibussi pole kohe anda, aga siis jõudsime koos järeldusele, et ehk mõni tehnik vaatab auto üle. Ja peale 10-minutilist ülevaatust tuli kõikidest voolupistikutest autos ka vool ja sellega lõppesid ka meie seiklused autoga. Auto iseenesest oli päris hea – 2009. aasta Nissani minibuss nimetusega Quest; mahutas ilusti meid kõiki koos kohvritega sisse ja oli lisaks ka talutavalt mugav (taga istmel natuke raputas ja maanteemüra oli liiga tugev, aga see ei häirinud).
Sõitmised 19.08 – 20.08: